Puhasvalgete õitega õrn maikelluke on lillekeeles puhtuse ja süütuse sümbol, mistõttu kingitakse emadepäevaks sageli kimp neist kaunitest lilledest. Igal juhul on kaunil mitmeaastasel taime peamine õitseaeg päikesepaistelisel maikuus ja sel ajal näitab see sageli oma õisi suures plaanis. Meie kodumaine maikelluke osutub aias kergesti hooldatavaks varajaseks õitsejaks, mis vallutab peenrad aja jooksul iseenesest. Kuid ole ettevaatlik: see pe altnäha süütu taim on väga mürgine.
Maikelluke – millal nad õitsevad ja kus kasvavad?
Maikellukesed (Convallaria majalis) on ilusad mürgised taimed, mis õitsevad mais ning mida leidub Euroopas, osades Aasias ja Põhja-Ameerikas. Need sümboliseerivad puhtust ja süütust ning neid kingitakse sageli emadepäevaks. Aias eelistavad nad varjulisi kohti ja kasvavad hästi koos teiste varajaste õitsejatega.
Päritolu ja tähendus
Maikelluke (bot. Convallaria majalis) on levinud peaaegu kogu Euroopas, aga ka osades Aasias ja Põhja-Ameerikas, peamiselt tamme- ja pöögimetsades. Liik on Lõuna-Euroopas vaid harva esindatud ja siin leidub peamiselt mägede orgudes kuni 1900 meetri kõrgusel – just sellele viitab ka ladinakeelne nimetus, sest "Convallaria" tähendab midagi "oru" taolist. Taimed moodustavad oma looduslikus kasvukohas suuri rühmitusi, kuid on kaitstud ja seetõttu ei tohi neid korjata ega eemaldada. Lõikelilledena võite kasutada ainult aedades kasvatatud isendeid dekoratiivsetel eesmärkidel.
Kristlikus sümboolikas mängib suurt rolli maikelluke, mida tuntakse ka Maria lillena, ning see tähistab Jumalaema Maarja süütust ja puhtust. See tähendus on kandunud üle lillede keelde, mistõttu tähistab lill tänapäeval üldiselt intiimset, puhast armastust. Varasematel aegadel peeti maikellukest ka meditsiini sümboliks, mistõttu kujutati tähtsaid ravitsejaid sageli koos õiega.
Kasutus
Kuna maikelluke eelistab aias varjulist kasvukohta, nagu oma loomulikus kasvukohas, tuleks teda kasutada eelkõige puude allistutamiseks. Seltskonnas kiiresti levivad püsililled ja viinamarjahüatsindid (bot. Muscari) ja tulbid (bot. Tulipa), aga ka kevadine mälestustaim (bot. Omphalodes verna), alpikann (bot. Epimedium alpinum), metsnukk (bot. Galium odoratum) või väike igihali (bot. Vinca minor) loovad omapäraseid kombinatsioone, mida saab imetleda igal aastal.
Välimus ja kasv
Mailill, mairoos või isegi mailiilia: Maikellukesel on palju nimesid, kuna ta mängis kunagi paljude rahvaste jaoks lillede sümboolses keeles olulist rolli. Väike püsik kasvab 15–25 sentimeetri kõrguseks, pikad lansolaatsed lehed tärkavad mitmeaastasest pookealusest umbes aprilli keskpaigast. Enamasti tumerohelistel lehtedel on läikiv pealispind ja tihed alt asetsevad kaarjad leheveenid. Nad kasvavad alati paarikaupa ja neid ümbritseb kandeleht. Veidi kõrgem õievars tärkab lehtede vahel ja kannab maist juunini viis kuni 13 väikest valget, iseloomuliku kellukakujuga õit. Neist õhkub mõnus alt magusat lõhna. Alates juulist ilmuvad erkpunased marjad ja neid söövad sageli linnud.
Toksilisus
Ilus maikelluke on väga mürgine ja potentsiaalselt surmav, eriti lastele ja loomadele. Kõik taimeosad sisaldavad peamise toimeainena nii konvallatoksiini kui ka teisi südamele mõjuvaid glükosiide, kusjuures erkpunased marjad on ohtlikuks ahvatluseks eriti lastele. Kuid ka maikellukeste kimbud ei ole ilma ohuta, sest taime toksiinid lähevad lillevette – ja lapsed võivad seda juua või muul viisil kokku puutuda. Mürgistus väljendub iivelduse, oksendamise ja kõhulahtisusena, samuti nägemishäirete ja peapööritusena, kuigi kõik sümptomid ei pea ilmnema korraga. Raske mürgistuse korral võivad tekkida südame rütmihäired ja isegi südameseiskus, kuigi surmaga lõppevad tagajärjed on väga harvad.
Maikelluke kui ravimtaim
Maikellukest on iidsetest aegadest kasutatud ka meditsiinis. Vastavad preparaadid on tänapäevalgi olulised südamehaiguste ravimid ning mõeldud abiks südame rütmihäirete ja südamepuudulikkuse ravis. Taime südant tugevdav toime – õiges annuses – on tuntud juba mitu sajandit ja seda kirjeldas 16. sajandil Hieronymus Bock. Kuid te ei tohiks kunagi maikellukesest ise ravimeid valmistada, sest piir paranemise ja mürgistuse vahel on äärmiselt kitsas ning kiiresti võib tekkida potentsiaalselt surmav üledoos.
Kuidas teha vahet maikellukesel ja metsiküüslaugul
Kevad on metsiku küüslaugu hooaeg ja paljud inimesed lähevad korvide ja nugadega metsa aromaatset metsiküüslauku korjama. Kuid ole ettevaatlik: metsiku küüslaugu lehed näevad välja väga sarnased maikellukeste omadega, nii et väheteadlikud inimesed mürgitavad end igal aastal teadmatult. Kuigi metsiku küüslaugu lehtedel – erinev alt maikellukese omast – on eksimatu küüslaugulõhn, jääb see kogumisel kiiresti käte külge – ja lõhnatesti abil on neid praktiliselt võimatu eristada. Segaduse vältimiseks pöörake tähelepanu järgmistele funktsioonidele:
- Ida: metsik küüslauk tärkab veebruarist/märtsist, maikelluke aga alles aprilli keskpaigast
- Lehevarred: Metsiküüslaugul on rohekasvalged lehevarred ilma tuulata, maikellukese oma katab kilejas, rohekas kuni pruunikas lehekest
- Lehed: metsiküüslaugu lehesooned on üksteisest umbes kolm kuni neli millimeetrit, maikellukese omad aga väga lähestikku ning maikellukeste lehed on sageli tumedamat värvi ja läikiva alaküljega
- Juured: metsik küüslauk on sibulakujuline taim, maikellukesel on aga peaaegu horisontaalsed risoomid
Asukoht ja pinnas
Tüüpilise metsataimena eelistab maikelluke aias poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta, kus muld on võimalikult värske kuni niiske, lubjavaene ja huumusrikas. Ideaalne on happeline pH väärtus vahemikus 4, 5 ja 6. Samas ei tohiks kasvukoht olla liiga varjuline, sest päikesevalguse puudumisel õitsemine langeb. Samuti tuleks vältida intensiivset päikesevalgust keskpäeval. Lahja mulda saab väga hästi parandada komposti, vähese savi ja vajadusel liivaga. Istutage lill puude alla või ilupõõsaste osalisesse varju.
Kultuur pottides
Rõdul või terrassil saab ilusat maikellukest kasvatada ka ämbris või muus istutusmasinas, kui seal pole liiga päikesepaisteline ega palav. Selleks istuta risoomid horisontaalselt potti, mille oled eelnev alt täitnud kompostmulla ja vähese liiva seguga. Vali võimalikult lai ja vähem alt 12-sentimeetrise läbimõõduga pott, et taimedel oleks piisav alt ruumi juurevõrsete moodustamiseks. Katke pookealus vähese mullaga ja laske silmadel substraadist veidi välja piiluda. Aluspind tuleks omakorda hoida hästi niiske, kuid mitte mingil juhul märg, et vältida mädanemist.
Muide: Kui maikelluke risoomi istutada novembris või detsembris istutuskasti ja kasvatada seda aknalaual umbes 20 kraadi juures, õitseb taim oluliselt varem. Taim vajab aga õite moodustumiseks külma stiimulit, muidu on näha ainult lehti. Pärast õitsemist pange maikelluke tagasi õue või istutage välja.
Maikellukeste õige istutamine
Õrn maikelluke on kõige parem istutada eelmisel sügisel, et lilled saaksid õitsemiseks vajalikku külmatõuget. Hoidke üksikute taimede vahel vähem alt kümme sentimeetrit istutuskaugust ja ärge mingil juhul unustage risoomibarjääri: jõulised maikellukesed levivad väga kiiresti läbi jooksjate, tõrjuvad välja teised taimed ja võivad seetõttu muutuda kahjuriks. Teise võimalusena võite korrapäraste ajavahemike järel labidaga ümbritseva pinnase läbi torgata ja takistada risoomide levikut. Muul juhul toimige istutamisel järgmiselt:
- Kaevake umbes kümne sentimeetri sügavune istutusauk.
- Tõstke küps kompost väljakaevatud mulla alla.
- Aseta risoomid horisontaalselt istutusauku silmadega ülespoole.
- Täida istutusauk ja suru mulda kergelt.
- Vett rikkalikult.
loe edasi
Kastmine ja väetamine
Maikellukesed on meeldiv alt vähe hooldust vajavaid ning pärast istutamist ja rajamist vajavad veidi rohkem tähelepanu. Eelkõige kasta noori, värskelt istutatud isendeid piisav alt, et need hästi kasvaksid. Väetamine pole põhimõtteliselt vajalik, kuid sügisel kasvanud taimed võib värskete toitainete saamiseks katta paksu komposti või lehehallituse kihiga.
Lõika maikellukesed õigesti
Pärast õitsemist eemalda närtsinud võrsed, et vältida väga mürgiste marjade teket. Täiendavaid lõikamismeetmeid pole vaja.loe edasi
Maikellukeste paljundamine
Kui maikelluke on istutatud, paljunevad nad ise ja nende levikut tuleb piirata. Siiski on sihipäraseks paljundamiseks kõige parem toimida allpool kirjeldatud viisil:
- Kaevake maa sees lamavad pookealused üles.
- Selleks tõsta taim ja tema risoom kaevamishargiga maast välja.
- Selleks on parim aeg pärast õitsemisperioodi juunis või juulis.
- Lõika mõned juured suuremateks tükkideks.
- Kaevake uues kohas umbes kümne sentimeetri sügavused istutusaugud.
- Pane juuretükid ükshaaval sisse.
- Täida istutusaugud uuesti kompostiga.
Teise võimalusena võite lihts alt jagada suurema maikellukese istutuse üksikud tükid ja istutada need eraldi. Umbes 15-sentimeetrisest juuretükist areneb keskmiselt kuni kuus noort taime.loe edasi
Talvinemine
Maikellukesed on absoluutselt vastupidavad ega vaja talvekaitset. Ainult pottides ja muudes istutusseadmetes kasvatatavaid isendeid tuleb kaitsta substraadi ja seeläbi juurte külmumise eest. Selleks asetage anum kas jahedasse ja valgusküllasesse kohta, näiteks aknalauale, kasvuhoonesse või talveaeda, või võib anuma mähkida külmakindla materjaliga ja asetada paksule alusele. valmistatud puidust või vahtpolüstüroolist.
Haigused ja kahjurid
Maikellukesed on üsna vastuvõtlikud teatud seenhaigustele, nagu roosteseen Puccinia sessilis var.sessilis ehk hallhallitus (Botrytis cinerea). Ravi hõlmab alati nakatunud taimede jõulist pügamist, mida ei tohi kunagi komposti visata – seente eosed jäävad siin ellu ja jaotuvad lõpuks koos küpse kompostiga kogu aias laiali. Visake nakatunud taimne materjal alati prügikasti või põletage see. Kui aga avastate oma maikellukestel väikseid läikivaid punaseid mardikaid, on need nn liiliamardikad. Seda kahjurit ja tema vastseid saab hõlpsasti tõrjuda aiavooliku võimsa veejoaga või kuivatatud kohvipaksu piserdades.
Nõuanne
Maikellukesest saab väga häid, kauakestvaid lõikelilli. Selleks lõigake ära ainult veidi lahtised õievarred ja lõigake need kergelt läbi. Lillede eest võite kas üksi vaasis hoolitseda või kimp moodustada koos teiste taimedega – näiteks gerberade või sõnajalgadega. Sel juhul tuleks mürgised maikellukesed esm alt mõneks tunniks eraldi panna, et mürkained välja uhtuda. Seejärel vala vaasivesi ära. Sirelit seevastu maikellukesega kombineerida ei saa, kuna see närbub mürgise püsiku läheduses kiiresti.
Liigid ja sordid
Kuni 1994. aastani kuulus maikelluke (bot. Convallaria majalis) botaaniliselt liilialiste sugukonda, kuid on sellest ajast alates liigitatud perekonda Convallaria, millel on vaid kolm liiki, spargli perekonnas (bot. Asparagaceae).). Sellesse rühma kuuluvad ainult liik Convallaria majalis ja kaks alamliiki, millest Convallaria majalis var. keiskei on levinud Siberi ja Jaapani vahel ning Convallaria majalis var. montana on levinud USA osades.
Maikellukese sordid
Ilutaimedena kasutatakse aga ainult Convallaria majalis'e erinevaid sorte, kuigi tavaliselt on need saadaval ainult spetsialiseeritud kauplustes: aianduskeskusest saab liike vaid ilma sordi määramiseta. Sellegipoolest tasub kena püsilille sortidel silma peal hoida:
- 'Bridal Choice': kuni 12 valget õrn alt lõhnavat lille, sügavroheline lehestik
- ’Fortins Giant’: ka “hiid-maikelluke”, pikavarreline, eriti suurte, lõhnavate üksikute õitega
- ’Grandiflora’: eriti suured, tugeva lõhnaga valged õied, roheline lehestik
- 'Hardwick Hall': valgete õitega atraktiivne sort, valge servaga tumeroheline lehestik
- 'Hitscherberger Riesenperle': palju valgeid õisi, pikk õievars, roheline lehestik, sobib suurepäraselt lõikelilleks
- ’Hofheim’: valged õied, heleroheline lehestik kollakasvalgete lehtede servadega
- 'Lineata': valged õied, roheline lehestik kollaste vertikaalsete triipudega
- 'Plena': ilus sort kahekordsete roosakasvalgete õitega, rohelise lehestikuga
- 'Prolificans': kahekordsed valged rohelise lehestikuga õied
- 'Rosea': väikesed õrnroosad õied, roheline lehestik
- 'Silberconfolis': kiiresti kasvav sort, rohkete valgete õitega, rohelise lehestikuga hõbedaste servadega
- 'Vierländer Glockenspiel': spetsiaalselt lõikamiseks aretatud valgete õite, pikkade varte ja rohelise lehestikuga sort
Jaapani maikelluke (bot. Reineckea carnea)
Mõnikord on kaubanduslikult saadaval liik nimega "Jaapani maikelluke", mis on Convallaria majalisega vaid kaugel suguluses ja kannab botaanilist nime Reineckea carnea. Välimuselt ei sarnane ta aga meie kodumaisele maikellukesele ega õitse imelisel maikuul. Umbes 30 sentimeetri kõrguseks kasvav püsik levib aga sama palju kui maikelluke ja eelistab värske huumusrikka substraadiga osaliselt varjulist kasvukohta. Õrn alt lõhnavad orhideesid meenutavad õievõsud ilmuvad alles hilissuvel ja õitsevad kuni oktoobrini. Kitsas lehestik on igihaljas.
Vale maikelluke (bot. Polygonatum odoratum)
Väliselt üsna sarnane maikellukesega - ja ka sellega seotud - on Saalomoni hüljes, mis on ka meil kodumaine ja tuntud ka valgejuurena. Perekonda kuulub kolm liiki, kellest saalomoni hüljest (bot. Polygonatum odoratum) leidub metsikult kasvamas eelkõige metsades ja metsaservades ning mõnikord ka niitudel. Rohekaskollased õied ilmuvad aprillist juunini ja eritavad õrna lõhna, mistõttu seda liiki tuntakse ka magusalõhnalise valgejuurena. Ilusat püsiku saab aeg-aj alt poodidest osta valemaikellukese nime all. Mõlema liigi kultiveerimistingimused on väga sarnased.
Kaheleheline varjulill (bot. Maianthemum bifolium)
See väike atraktiivne püsik kuulub ka Convallariacea hulka ja on seetõttu nii maikellukesega seotud kui ka väliselt üsna sarnane. Looduses leidub rühma moodustavat taime üha enam paljudes metsades happelistel toitaineterikastel muldadel. Sobib väga hästi ka aias kasvatamiseks ja levib tänu jõulistele risoomidele kiiresti. Liik kasvab vaid umbes 15 sentimeetri kõrguseks ja annab arvuk alt valgeid õrn alt lõhnavaid lilli, mis ilmuvad maist juunini. Sama mürgist metsikut püsilille kohtab aga aias siiski harva.
Maikelluke täht (bot. Speirantha gartdenii)
See pole ka päris maikelluke, vaid sugulasliik, mis on samuti liigitatud Convallariaceae hulka. Maikellukesel on kodu Hiinas ja see annab maikuus arvuk alt ilusaid kergelt lõhnavaid lilletähti ja juuni. Püsik kasvab kuni 30 sentimeetri kõrguseks ning on väga hästi sotsialiseeritav maikellukese ja tema sugulastega. Nagu kõik taimeperekonna liikmed, on see ilus lill väga mürgine.
