Toiduinimesed jõuavad vaev alt ära oodata, kuni puravikel on lõpuks jälle hooaeg. Õlisseen on üks nõutumaid söögiseeni, kuid mõnel aastal pole teda lihtne leida. Õnneks säilib see hästi ja muutub kuivatades veelgi aromaatsemaks. Kui varud saavad järk-järgult otsa, on aeg värskete varude järele.
Millal on parim aeg puravikke leida?
Puravikud kasvavad hooajaliselt mais/juunis kuni novembrini, suvipuravikud (Boletus reticulatus) algavad mais ja kuusepuravikud (Boletus edulis) juulist novembrini. Ideaalsed tingimused on niiske ilm ja lubjarikkad mullad.
Juunis algab puravike hooaeg
Põhimõtteliselt saab värskeid puravikke koguda mais/juunis kuni novembrini – eeldusel, et ilm lubab. Hea puravikeaasta algab niiske kevadega. Kui aga on liiga kuiv, saab sügisene kogumisrõõm suure tõenäosusega rikutud. Muide, pikk hooaeg tuleneb sellest, et metsas võib eri aegadel kohata erinevat tüüpi puravikke.
Suvise puravikku kuulutab hooaega
Nn suvepuravik (Boletus reticulatus) on algus. Kohati ja sobiva ilmaga võib seda koguda juba maikuus lubjarikastel muldadel ja soovitav alt pöögi või tamme läheduses. Erinev alt kuusepuravikul on suvipuravikul matt, kohati peene soomuseline kübaranahk. Selge võrgumustriga vars on samuti oluliselt tumedam. See on üks selle aasta esimesi puravikke ja on sageli tõugudest tugevasti nakatunud. Kui sügis on pehme ja soe, siis vahel tuleb seda ka oktoobris.
Juulis järgneb kuusepuravik
Juulist ja olenev alt ilmast kuni novembrini saab lõpuks ometi minna otsima palju tuntumat kuusepuravikku (Boletus edulis). Väga noortel isenditel – keda tehnikakeeles tuntakse ka embrüote nime all – on varred sageli sügavale maasse vajunud, nii et välja jääb vaid valge või pruunikas kübar. Küpsed isendid tunneb seevastu ära kollase kuni oliivrohelise torusuu ja pikliku varre järgi. Mändide läheduses võib kohata haruldast punakaspruuni kübara ja varrega männipuravikut (Boletus pinophilus). Must puravikel (Boletus aereus), mis on samuti söödav, on silmatorkav alt tume mustjas kübar.
Tähelepanu, segiajamise oht
Kogenematud kollektsionäärid ajavad puraviku sageli segamini mittesöödava sapipuravikuga (Tylopilus felleus). Sellel on aga mõru maitse ja see võib suurtes kogustes tarbimisel põhjustada tõsiseid seedetrakti probleeme. Te saate seda puravikest eristada järgmiste omaduste järgi:
| Funktsioonid | Tavaline sapipuravik | Kuusepuravik |
|---|---|---|
| Müts | Pindpind matt, viltjas, värvus meekollane, enam-vähem helepruun hallide toonidega | sile kuni kortsus, niiske pind, noorelt valkjas, siis helepruun kuni tumepruun ilma punaste toonideta |
| torud | Suud on noorelt valged, siis kahvatu kuni pruunikasroosa, vajutamisel pruunikad | suud on noorelt valkjad, siis kollasest kuni oliivroheliseni |
| Tüvi | Mütsivärvi, välja arvatud heledam ots, enamasti jämeda pruunikaskollase võrguga. Kuju silindriline kuni nuiakujuline | valge kuni helepruunikas, ülaosas läbipaistva valge peene silmaga võrguga; noor, tavaliselt sibulakujuline, siis nuiakujuline |
| Liha | valge, keskmiselt ei kaota peaaegu värvi | noorelt valge ja kindel, vanana mütsi naha all pruunikas ja käsnjas |
| Lõhn | meeldiv, aga väga mõrkjas maitse | meeldiv, pähkline maitse |
| Esinemised | Juulis-oktoober okasmetsade madala lubjasisaldusega muldadel | Juulist novembrini, okas- ja lehtmetsades |
Nõuanne
Kui oletatava puravikke torukesed vajutamisel siniseks lähevad, on tõenäoliselt tegemist kastanipuravikuga, mis on samuti söödav.
