Kuigi botaaniliselt kuuluvad lehmaliibud priimula perekonda, ei tohiks neid kindlasti segi ajada priimulatega. Sarnaselt lehmalillega kasutatakse mõnda tüüpi priimulaid rahvameditsiinis nende kõrge saponiinisisalduse tõttu, teised on aga mürgised – täiesti vastupidiselt lehmalipuladele. Kuid nagu sageli juhtub, teeb annus mürgi.
Kas lehmalipikud on mürgised?
Priimulad on inimesele mittetoksilised ning neid on rahvameditsiinis kasutatud sajandeid, näiteks köha ja külmetuse korral. Kuid need võivad oma kõrge saponiinisisalduse tõttu olla kahjulikud väikestele loomadele, näiteks merisigadele või küülikutele.
Priimulad rahvameditsiinis
Nii ehtsat kui ka kõrget, harvemini varreta nänni on rahvameditsiinis kasutatud sajandeid. Keskajal soovitati taime eelkõige podagra, reuma ja haavade raviks, kehavalude, kondüloomide ja südame tugevdamiseks. Tänapäeval kasutatakse juureekstrakti peamiselt püsiva köha ja muude külmetushaiguste korral.
Lehmalipsi koostisosad
Priimulad sisaldavad saponiine, mis on koondunud peamiselt juurtesse, aga ka eeterlikke õlisid. Saponiinid, eriti triterpeensaponiinid, soodustavad bronhide lima eritumist, kuid võivad ärritada ka mao limaskesta. Sel põhjusel peaksid tundliku mao või maoprobleemidega inimesed vältima lehmatõve kasutamist. Muide, lehmalips (Primula veris) sisaldab kõige suuremas vahekorras toimeaineid.
Lehmalipiku muud kasutusviisid
Kõigi liblikaliikide õrnad noored lehed ja nende õied on söödavad ja maitsevad eriti hästi värvilistes salatites. Risoome ei saa mitte ainult töödelda ravimiteks, vaid tänu tugevale värvivale toimele kasutatakse neid mõnes piirkonnas ka värvainena, näiteks lihavõttemunade jaoks. Kuid pange tähele, et kõik lehmalipikud on kaitstud ja neid ei tohi looduses koguda ega korjata.
Nõuanne
Kuigi lehmalipikud ei ole inimestele mürgised, ei tohiks väikesed loomad (nt merisead või küülikud) neid kõrge saponiinisisalduse tõttu süüa.
