Igihaljas ja vähenõudlik pukspuu on Euroopa aiakultuuri lahutamatu osa: kõik eri maade kuulsad pargimaastikud ja paleeaiad on kujutlematud ilma puuta, mida on väga lihtne lõigata. Kas üksiktaimena, hekina või topiaarina: pukspuu on avaldanud tugevat mõju meie kui eurooplaste ettekujutusele aiast. Taim on tänapäevalgi kodus peaaegu kõigis aedades, isegi kui kasvatamine osutub nüüd sissetoodud kahjuri tõttu keeruliseks.
Päritolu ja levik
Perekonda pukspuu (bot. Buxus) kuulub umbes 70 erinevat liiki, mis on lai alt levinud üle kogu maailma. Ainus põline pukspuu Euroopas on harilik pukspuu (bot. Buxus sempervirens), mis esineb looduses vaid juhuslikult Lõuna-Saksamaa päikesepaistelistel soojadel mäenõlvadel lubjarikastel muldadel. Muidu on liik esindatud peamiselt Vahemere äärsetes maades.
Lisaks harilikule pukspuule on aiandusliku tähtsusega ka väikeselehine (või jaapani) pukspuu (bot. Buxus microphylla). See liik on algselt pärit Koreast ja seda on Jaapanis kasvatatud sajandeid. Mõlemad liigid on üsna sarnased nii välimuselt kui ka asukoha- ja hooldusnõuetelt.
Perekonnanimi “Buxus” viitab väga kõva, väikese pooridega puidu kunagisele kasutamisele: juba iidsetel aegadel valmistati sellest purke ja muid anumaid, mistõttu hakati puitu kutsuma ka “pyxiks”.” Vana-Kreeka keeles – st „purk” või „karp” – nagu ütleb meile Vana-Rooma kirjanik ja õpetlane Plinius. Hele puit on tänapäevalgi puidutreimisel oluline tooraine.
Kasutus
Box on väga mitmekülgne ja seda saab kasutada üksiku puuna – pukspuud võivad kasvada kuni kaheksa meetri kõrguseks – hekina või topiaarina väga erinevate aiakujunduste jaoks. Tervest taimest saab lõigata isegi üksikasjalikke kujundeid, näiteks loomi – loomulikult vastavate oskustega. Ametlikele aedadele, roosiaedadele ja suvilaaedadele – siin traditsiooniliselt eelkõige peenraäärisena – on kast praktiliselt asendamatu.
Euroopa pukspuu (bot. Buxus sempervirens) ja selle jõulised sordid, nagu 'Handsworthiensis', sobivad eriti tihedate ja kõrge privaatsusega hekkide jaoks. Kast sobib ideaalselt ka kõrgemate puude alla istutamiseks ning raami- või taustataimeks värviliste lillede ja püsikute ääriste jaoks. Lisaks saab taime kasvatada ka rõdul või terrassil suuremates istutusmasinates.
Välimus ja kasv
Mõlemad kultiveeritud pukspuuliigid on välimuselt ja hoolduselt üsna sarnased, kuigi harilik pukspuu kasvab veidi tugevamini kui tema Aasia sugulane. Põhimõtteliselt on pukspuu väga aeglaselt kasvav puu, mis kasvab aastas vaid kümme kuni 20 sentimeetrit. Õigete tingimuste korral võib põõsas või väike puu aga elada mitu sajandit ja jõuda selle aja jooksul kuni kaheksa meetri kõrguseks – eeldusel, et puul lastakse vab alt kasvada ja teda ei lõigata.
Kastpuud on loomulikult tihed alt harunenud ja neil on ümar, üsna kompaktne võra. Okstel ja okstel on silmatorkav alt väikesed, tavaliselt ümarad ja vastassuunas asetsevad lehed. Need on igihaljad, mistõttu jääb kast roheliseks ka talvel.
Õitsemise ja õitsemise aeg
Kui teie kastile ilmub märtsist maini ootamatult palju kollaseid lilli, olete tunnistajaks haruldasele sündmusele – pukspuud õitsevad ainult siis, kui nad on vähem alt kümneaastased ja neid on vähe või üldse mitte pügatud. Lisaks ei toimu õitsemist igal aastal, kuna rikkaliku õitsemisega aastale järgneb sageli vaid mõne õiega või üldse mitte. Õitsev pukspuu on oluline, nektarirohke putukate karjamaa, mida külastavad aktiivselt liblikad, kimalased, mesilased ja muud sumisevad aiaelukad. Seetõttu ärge õisi tagasi lõigake, nagunii – vastupidiselt mõnel pool aiafoorumitel levinud arvamustele – hiilgusel pole pukspuu kasvule mingit mõju.
Pärast õitsemist arenevad seemneid sisaldavad kapselviljad. Taime viljade moodustamine nõuab aga palju energiat, mis omakorda väljendub tegelikult oluliselt aeglasemas kasvus. Seetõttu lõigake kast pärast õitsemist tagasi, seda enam, et seemnete paljundamine on võhikutele niikuinii liiga keeruline.
Toksilisus
Isegi kui sellised kahjurid nagu kardetud pukspuurohi eelistavad kasti rünnata, on puu inimestele ja lemmikloomadele väga mürgine. Taime kõikides osades on ligikaudu 70 erinevat alkaloidi, millest eriti efektiivne on tsüklobuksiin. Selle toksiini osakaal pukspuu lehtedes ja koores on umbes kolm protsenti. Mürgistus võib lõppeda surmaga, kuigi taime väga kibeda maitse tõttu on see tulemus haruldane – keegi ei söö vabatahtlikult rohkem kui ühe proovi. Lisaks ei ole karbil ühtegi maitsva välimusega õit ega vilju nagu jugapuu, mis on samuti väga mürgine.
Milline asukoht sobib?
Puksipuu tunneb end kõige mugavam alt päikeselises kuni poolvarjulises ja soojas kohas, mis aga ei tohiks olla kuum ega ka liiga intensiivse päikesevalgusega – näiteks keskpäeva paiku. Kast eelistab rohkelt päikest hommikul ja õhtul, samas kui päeva kuumimal ajal on asukoht ideaalselt varjus. Seetõttu ärge istutage puud tingimata otse heleda lõunapoolse seina ette – lehtede kahjustamine on sellises kohas vältimatu. Kuid see ei tohiks olla ka liiga varjuline, sest pukspuu kasvab halvasti, kui valgust napib.loe edasi
Pinnas / aluspind
Istuta pukspuu võimalusel savisele, lubjarikkale mullale, mida saad istutamisel vajadusel (nt kui aluspinnas on üsna liivane) parandada kompost- või huumusmullaga. Kuna pukspuu ei talu vettimist, peaks muld olema hästi kuivendatud ja lahtine. Potiisikute jaoks valige müügil olev potimuld või kompostipõhine potimuld, kuna see hoiab vähem vett kinni ja kaitseb ka turbajäätmeid.
Pakspuu õigesti istutamine
Optimaalne pukspuu istutusaeg on kevad, kõige leebemal võimalikul päeval aprillis või mais. Veenduge, et asetate kasti umbes viis sentimeetrit sügavamale mulda, kui see oli varem potis, samuti tuleks rangelt kinni pidada sildil märgitud istutuskaugusest. Liiga tihe istutamine soodustab ainult haiguste ja kahjurite levikut. Heki jaoks planeerige olenev alt sordist umbes kuus kuni seitse isendit meetri kohta.
Ja nii me istutame:
- Pane paljasjuurne pukspuu veeämbrisse.
- See võimaldab juurtel imada palju niiskust.
- Vahepeal kaevake istutusauk.
- See peaks olema vähem alt kaks korda sügavam ja kaks korda laiem kui istutusmasina ümbermõõt.
- Laske muld istutusaugus lahti.
- Sega väljakaevatud materjal kompostiga.
- Istuta kast ja suru muld tugevasti kinni.
- Kasta taime.
Muld tuleb hoida ühtlaselt, kergelt niiske kuni sissekasvamiseni (seda näitab esimeste roheliste võrsete teke).loe edasi
pukspuu kastmine
Pukspuule kehtivad samad kastmisreeglid, mis enamikule teistele aiataimedele:
- vesi võimalikult varahommikul
- ära kasta õhtul ega keskpäeval
- vala alati alt ja otse maapinnale
- Ära kasta lehti (see põhjustab lehtede kahjustusi ja seenhaigusi)
- ära kasuta külma vett otse kraanist
- parem kasutada vihmavett või vananenud kraanivett
- ära kasta, kui on pakane
Muidu on pukspuu põua suhtes üsna tundetu, välja arvatud kaks erandit: pottides kasvatatavad isendid ei tohiks kuivada, kuna see põhjustab tõsiseid kahjustusi. Isegi värskelt istutatud pukspuu vajab ühtlaselt niisket mulda, kuni nad on eduk alt kasvanud.loe edasi
Väetage korralikult pukspuitu
Kuigi pukspuu on kõike muud kui raske söötja, vajab see tervislikuks kasvuks eelkõige lämmastikku. Puudus on kiiresti märgatav lehtede pruunika värvuse muutumisel. Seetõttu tuleks nii istutatud pukspuud kui ka konteinerites kasvatatud pukspuitu regulaarselt väetada. Parimad võimalused selleks on
- Kompost ja sarvelaastud: aprillist septembrini kolm liitrit komposti ja üks supilusikatäis sarvelaaste istutusala ruutmeetri kohta iga kolme kuni nelja nädala järel
- Kastipuu väetis või haljastaimede väetis: vastav alt pakendi juhistele ja pärast eelnevat mullaanalüüsi
- Patentpotash: augustis puude talveks karastamine
Sinine tera sobib vähem väetamiseks, kuna pukspuu toode on vale toitainete koostisega ja põhjustab seetõttu defitsiidi sümptomeid.loe edasi
Lõika pukspuit õigesti
Pukspuu populaarsust seletab eelkõige tema pügamistaluvus: taim talub igasugust pügamist ja seda tuleks üldjuhul kärpida vähem alt kaks korda aastas. Eelkõige tugevama kasvuga sordid hargnevad paremini ja on kena tiheda kasvuga. Eelkõige topipuude puhul – pukspuitu saab hõlpsasti lõigata detailideks, näiteks spiraalideks ja loomadeks, aga ka lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks, nagu pallid, käbid või kuubikud – vajavad kääre üks kuni viis korda aastas. Erisagedust mõõdetakse pukspuusordi kasvukiiruse ja joonise detailirohkuse järgi. Põhimõtteliselt talub kast väga hästi pügamist sügavale mitmeaastasesse puitu.loe edasi
Pukspuu paljundamine
Kõige lihtsam viis pukspuitu paljundada on nn kräksudega. Need on pistikud, mida ei eraldata emataimest noaga, vaid rebitakse see-eest ettevaatlikult ära. Prao juurde jääb kooretükk, mida enne istutamist tugeva noaga veidi lühendad. Parim aeg selliseks paljundamiseks on juuli ja august. Järgmised sammud on:
- Eraldi emataimest krõbinad
- optimaalne pikkus 20–30 sentimeetrit
- Lõika ära kõik üleliigsed kooreribad
- Lõika ülaosas võsu kolmandiku võrra tagasi
- eemaldage alumised lehed
- Istuta pistikud otse aeda
- kaitstud potikultuur pole vajalik
- vali osaliselt varjuline kaitstud asukoht
- Muld peaks olema savine, lahtine ja huumuserikas
- Lehed ei tohi puutuda mulda
- Hoidke muld niiskena
- kata talvel võsaga
Noorte pistikute esimeste juurte moodustumine võib kesta kuni kuus kuud. Reeglina juurduvad noored taimed ülalkirjeldatud protseduuriga järgmiseks kevadeks.loe edasi
Talvinemine
Kastpuud on piisav alt vastupidavad, kuid igihaljaste lehtede tõttu vajavad nad ka talvel vett. Eriti potitaimi tuleks regulaarselt kasta, et kompenseerida aurustunud niiskust. Kasta taimi pehme, külmavaba ilmaga ja eriti siis, kui päike paistab.
Päikesest rääkides: "külma külma" ja "ere päikesepaiste" kombinatsioon põhjustab kiiresti lehtede ja võrsete külmakahjustusi. Seetõttu on sobiva ilma korral mõttekas katta taimed fliisiga. Potis kasvanud isendid seevastu võib lihts alt poolvarjulisse kohta panna.
Muide: Kuigi potikastipõõsaid võib ka talvekuudel õue jätta, tuleb neid kaitsta substraadi ja seega ka juurte külmumise eest. Selleks asetage istutusmasin puidust või vahtpolüstüroolist alusele ja mässige see isoleeriva, kuid õhku läbilaskva materjaliga. Ideaalsed on näiteks džuudist kotid, bambusmatid või spetsiaalne aiafliis.loe edasi
Haigused
Kahjuks on pukspuu väga haiguste suhtes tundlik taim, keda ohustavad hooldus- või asukohavigadest eriti erinevad seenhaigused. Need tekivad peamiselt siis, kui istutus on liiga lähedal või kui maa on märg. Kui olete oma raamatust avastanud mõne järgmises osas kirjeldatud haigusest, peaksite viivitamatult kõik haiged võrsed sügavale tervesse puitu välja lõikama ja koos olmejäätmetega minema viskama. Mitte mingil juhul ei tohi nakatunud materjali komposti visata, et vältida edasist levikut.
Levinud pukspuuhaigused:
- Lastesurm (patogeen: Cylidrocladium buxicola)
- Pukspuuvähk (patogeen: Volutella buxi): kollased kuni tumedad lehtede laigud, lehed kuivavad ja varisevad, lehtede alumisel küljel on roosad eosed, koores mõrad
- Pukspuu närbumine (patogeen: Fusarium buxicola): lehed muutuvad pruuniks, nahkjad ja kuivavad, lehtede alumisel küljel ladestuvad tumepruunid eosed
Laske surma (Cylindrocladium buxicola)
Pukspuu on eriti ohustatud seenest Cylindrocladium buxicola, mis põhjustab kardetud võrsete surma. Haigustekitaja siseneb taime lehtede kaudu, eriti pärast pikki vihmaperioode, ja põhjustab nende järkjärgulist surma pärast nakatumist. Infektsiooni tunnete ära järgmiste märkide järgi:
- tumepruunid kuni mustad laigud lehtedel ja võrsetel
- Lehetäpid levivad järk-järgult
- lehtede alumisele küljele moodustuvad valged eosladestused
- mõjutatud võrsed ja lehed kuivavad ära
- Haiguse edenedes sureb kogu taim
Ainus, mis haiguse vastu aitab, on tugev pügamine sügavale tervesse puitu. Kui taim hukkub, ei tohiks kõnealusele alale enam uusi pukspuid istutada, sest haigustekitaja püsib eoste kaudu mulda pikki aastaid ning nakatab ka uusi pukspuid.
Nakkusohtu saab minimeerida, kui väldid pügamist vihmase või niiske ilmaga. Lõikused loovad uued sissepääsuväravad, mis võimaldavad seenel siseneda varem terve pukspuu.loe edasi
Kahjurid
Peaks seenhaigustele ohustavad pukspuud ka mitmed kahjurid, eelkõige viimastel aastatel üha enam esile kerkiv pukspukspuu, kes hävitab terveid populatsioone. Ämbliklestad, sapi- ja pukslestad ei tekita pooltki nii palju kahju ning neid on ka kergem tõrjuda.
Kastliblikas (Cydalima perspectalis)
Tegemist on Aasiast imporditud kahjuriga, mille röövikud oma massilise ilmumise ja toitumiskäitumise tõttu lühikese aja jooksul lehestikust hävitavad terveid raamatupuid. Sõltuv alt arenguastmest on pukspuukoi röövikud kaheksa millimeetri kuni viie sentimeetri pikkused ning neid saab kergesti ära tunda rohelise põhivärvi, hele-tumedate pikitriipude ja musta pea järgi. Täiskasvanud liblikas on seevastu üsna väike ja tal on pruunika servaga heledad tiivad. Ta elab vaid paar päeva, mille jooksul viibib alati kastitaimede läheduses ja muneb sinna oma munad.
Röövikud talvituvad metsas ja alustavad oma toitumist üsna varakult: iga väike loom sööb umbes 45 pukspuulehte, mis esmapilgul ei kõla. Sageli esineb neid aga sadade kuni tuhandete isendite kaupa, nii et karp sööb kiiresti paljaks. Sageli tunnete nakatumise ära alles siis, kui kahjustatud taimed on juba pruunid ja lehtedeta, kuna röövikud peidavad end tiheda puidu sees valgetesse võrkudesse.
Meetmed pukspuupuuri vastu:
- Koguge röövikuid ja nukke
- Lõhnalõksude seadistamine täiskasvanud liblikatele
- kärbi kahjustatud piirkondi tugevasti
- Puista pukspuitu kevadel ettevaatusabinõuna kivitolmu või vetikalubjaga üle
- Raske nakatumise korral kasutage bioloogilisi insektitsiide
Nõuanne
Kui elate piirkonnas, kus on sagenenud pukspuupuurimise ja/või võrsete kadumise esinemissagedus, on pukspuu asemel mõistlikum kasutada järgmisi aia alternatiive: vallmürt (Lonicera pileata), hekimürt (Lonicera nitida ' Elegantne'), mägimürt. Ilex (Ilex crenata 'Glorie Gem'), madalmägi Ilex (Ilex crenata 'Stokes') või ääristeks Ilex aquifolium 'Heckenzwerg'. Seni parim alternatiiv kastile on uus sort Rhododendron micranthum 'Bloombux'.
Liigid ja sordid
Järgmised kaks pukspuuliiki ja nende sordid on osutunud eriti sobivateks iluaedadesse istutamiseks.
Tavaline pukspuu (bot. Buxus sempervirens)
Tavalist pukspuitu on tuntud juba tuhandeid aastaid – seda hinnati eelajaloolisel ajal kõrgelt selle ülikõva puidu tõttu. Mõnikord leidsid teadlased neandertallaste haudadest pukspuupuidust valmistatud hauapulkade kujul hauapanuseid. Kohalik liik on väga populaarne ka aiataimena ja seda leidus aedades juba Vana-Roomas. Selle väga pika kultuuriloo tõttu on praeguseks aretatud välja umbes 60 erinevat liiki liiki, millest mõnel on erinevad omadused. Esitleme teie koduaeda kaunimad siin:
- 'Angustifolia': kompaktne, kuid suhteliselt kiiresti kasvav sort atraktiivse tumerohelise lehestikuga
- 'Arborescens': topiaaride ja hekkide jaoks, võib vanusega puuks kasvada
- 'Aurea': sort avaldab muljet kuldkollase lehestikuga
- 'Aureo-variegata': ilus, robustne sort suurematele põõsastele, suured valged kirjud lehed
- 'Blauer Heinz': end tõestanud väga madal sort maksimaalse kõrgusega 60 sentimeetrit ja ilusa sinakasrohelise lehestikuga
- 'Elegantissima': atraktiivne kahevärviline lehestik, sort moodustab valge servaga tumerohelisi lehti
- 'Green Gem': tugev, väga madal sort, maksimaalne kõrgus 80 sentimeetrit
- 'Handsworthiens': vastupidav, kõrge kuni kolmemeetrise kasvukõrgusega sort, sobib ideaalselt privaatsushekkideks
- 'Marginata': kõrgekasvuline sort privaatsete hekkide jaoks atraktiivse kollase servaga lehestikuga
- 'Rotundifolia': jõuline, kõrge kasv kuni nelja meetri kõrgusega ja kauni tumerohelise lehestikuga
- 'Suffruticosa': läbiproovitud sort peenraääristamiseks, kasvab vaid kuni ühe meetri kõrguseks
Väikelehine pukspuu (bot. Buxus microphylla)
Väikelehine pukspuu on eriti levinud Koreas ja Jaapanis ning on traditsiooniliselt osa Jaapani aia iseloomulikust istutusest. Liik kasvab nõrgem alt kui harilik euroopa pukspuu, kuid on vähem tundlik kardetava seente Cylindrocladium buxicola suhtes. Saksamaa turul on see liik saadaval kahes variandis:
- 'Faulkner': loomuliku sfäärilise kujuga ilus sort, kasvab kuni kahe meetri kõrguseks ja sama laiaks
- 'Herrenhausen': end tõestanud madal sort maksimaalse kõrgusega 60 sentimeetrit ja ilusa tumerohelise lehestikuga
