Poksipuitu leidub peaaegu igas aias, sageli madala või kõrge hekina või topiaarina. Kergesti lõigatavast igihaljast puust saab lõigata kõikvõimalikke kujutlusvõimelisi kujundeid ja kujundeid, mis sai alguse barokiajastul.
Mis on pukspuu ja kus see esineb?
Pukspuu on pukspuuliste sugukonnast (Buxaceae) kuuluv igihaljas põõsas, mida leidub paljudes aedades hekitaimena või topiaarina. Populaarsed sordid on “Faulkner”, “Herrenhausen” ja “Blauer Heinz”. Taim on mürgine ja levinud Euroopas, Aasias, Aafrikas ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.
Pukspuu informatiivses ülevaates
- Botaaniline nimi: Buxus
- Populaarsed nimed: Buchs, Bux
- Taimeperekond: Pukspuu perekond (Buxaceae)
- Esinemine: Euroopa, Aasia, Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika
- Liik: umbes 30
- Asukoht: poolvari, päike
- Kõrgus: olenev alt liigist ja sordist vahemikus 50 sentimeetrit kuni 6 meetrit
- Kasvuharjumus: väike põõsas või puu
- Vanus: 500 aastat ja rohkem
- Juure kuju: madalad juured, tihe juurevõrk
- Igihaljas / suveroheline: igihaljas
- Lehed: munakujulised, ühe kuni 2,5 sentimeetri pikkused
- Õied: silmapaistmatud, ainult vanematel isenditel
- Õitsemise aeg: märtsist maini
- Puuviljad: mustad kapselviljad
- Mürgisus: kõik taimeosad on mürgised
- Talvekindlus: kõrge (välja arvatud võõrliigid)
- Kasutamine: hekk, peenraääris, topiaar, pasjanss, bonsai
Iseloomustus, liigid ja sordid
Välja arvatud Austraalia, Uus-Meremaa ning põhja- ja lõunapoolus, leidub pukspuuliike peaaegu kõikjal maailmas. Enamik ligikaudu 30 liigist on pärit troopikast ja subtroopikast. Euroopas on seevastu ainult kaks liiki: harilik pukspuu (Buxus sempervirens) on pärit Vahemere piirkonnast ja seda kasvatati aiataimena juba Vana-Rooma impeeriumis umbes 2000 aastat tagasi. Ka Baleaari pukspuu (Buxus balearica) leidis (ja leiab siiani) kultuurtaimena tee paljudesse Vahemere piirkonna aedadesse. Kesk-Euroopas see liik aga mingit rolli ei mängi, vastupidiselt Kaug-Idast pärit väikeselehisele ehk jaapani pukspuule Buxus microphylla. See on olnud osa traditsioonilistest Jaapani aedadest juba sajandeid, kuid on olnud meil juba mõnda aega populaarne ka aiapuuna.
Populaarsed sordid koduaeda
Siin maal on aiataimedena olulised vaid Buxus sempervirens ja Buxus microphylla. Kõige populaarsemad sordid on järgmised:
- 'Faulkner': B. microphylla, läikiv, tumeroheline lehestik, laiem kui kõrge, ei ole väga tundlik seenhaiguste suhtes
- 'Herrenhausen': B. microphylla, üsna madal, suhteliselt suurte lehtedega, lehestiku värvus helerohelisest kollakani, seenhaiguste suhtes vähe tundlik
- 'Angustifolia': B. sempervirens, tumeroheline lehestik, kõrgus kuni 90 sentimeetrit
- 'Argenteo variegata': B. sempervirens, kuldkollased leheservad
- 'Blue Heinz': B. sempervirens, sinakasroheline lehestik, madala kasvuga
- ‘Globosa’: B. sempervirens, looduslikult kerakujuline kasv
- 'Graham Blandy': B. sempervirens, sammaskasv, kuni kolm meetrit kõrge, jääb kitsaks
- ‘Handsworthiens’: B. sempervirens, kiirekasvuline, kuni viie meetri kõrgune
- ‘Marginata’: B. sempervirens, kollase servaga heleroheline lehestik
- 'Rotundifolia': B. sempervirens, kuni 100 sentimeetri kõrgune
- 'Suffruticosa': B. sempervirens, heleroheline lehestik, püsib madalal kuni 50 sentimeetrit kõrge
Nõuanne
Eelkõige on madalad sordid 'Blauer Heinz' ja 'Suffruticosa', mis on populaarsed äärealadel, vastuvõtlikud seen Cylindrocladium buxicola nakatumisele.
